Sunday, October 12, 2014

valikud ja võimalused

võtame ükskõik, mis valdkonna - valikuid on palju.
loomulikult teed Sa valiku, endale meelepäraseima
Sa teed sellise valiku ka siis, kui sa tegelikult tead, et see valik pole su võimalus
sest Sa oled naiivne
Sa valid selle, aga see ei vali Sind
ja Sa ei pöördu tagasi, oled kangekaelne ja kõigutamatu
aga Sinu valik ei tule Sinuga kaasa, ta ehitab hoopis müüri
kuni Sa saad aru, et valik pole enam Sinuga
jäid valikust ilma

Kas ma pöördun nüüd tagasi algusesse ja valin uue valiku? Aga praegune on ju parim valik, miks ma peaks halvemaga leppima?

Kas ma üritan müüri hävitada? Kui agressiivne ja eemaletõukav.

Kas ma ootan, mil müür langeks? Aga ta vististi ei langegi. Ja kui langeb.. millal see veel võiks juhtuda?

Ma ei taha enam valikuid teha. Miks ma ei võiks ise olla üks valik?


Wednesday, October 8, 2014

kord seal Narvas...

...käisin ma. perega.

koosseis puudulik. ja foto on tehtud self-timeriga - kes küll oli õnnelik jooksja?

Tegelikult oli mul tarvis see postitus kirjutada. Ja kõik need merefotod ühtseks galeriiks muuta. Oli lihtsalt tarvis. Koolis on imelihtne ja ometigi on olla nii raske. Mis siis, kui koolis oleks imeraske? Kas oleks siis muidu olla lihtne? Tore oleks nii mõelda, aga reaalsus koputab uksele. Nagu müügimehed. Või Jehoova tunnistajad. Parem kui ei koputaks.


Taevas on meil praegu umbes sama hall nagu siis, üle kollase raudpiirde kõlkudes. Teatavasti põhjustab see hallivõitu taevas vana head sügisväsimust (igal aastaajal oma), aga mulle hall täitsa meeldib. Ainult et kummikuid ja vihmavarju oleks hädasti tarvis. Mingi aja saigi seda sügist halli paradiisi nautida, aga siis hakkasid ravimid mõjuma ja hall taevas vajus peale nagu koorem kruusa. Ja nüüd ma siin olen - magan 9 tundi ja käin matemaatika ajast kooli peal ringi, et und peletada. Kõlab nagu une overdose?



Aga kõik on okei. Keskpärane. Märjad kingad ajavad närvi, muidu ehk mitte. Muidugi see keskpärasus on üks vastik loom ja eks ma tunnen ka, et üpris nõme on. Ületamiseks, mida ei viitsi kohe üldse teha ja kui viitsin, siis ei tule päris nii välja nagu lootsin. Protsess ise on enamasti meeldiv, aga lõpuks koju jõudes ja voodile kukkudes mõtlen ikka, et no kurat, ei ole hea. Selline kiunuv üksildane olek. 


Minu puhul kehtib reegel, et kui tunned, et asjad pole päris nii nagu olema peaks - mine vanni. Või seisa kuuma duši all (mida ma enam teha ei saa, nahk läheb ülemäära kuivaks). Täitsa lõpp, kuidas kuumas vees logelemine maailma suudab parandada. Jumal tänatud, et olen õnnistatud töökorras vanniga, kohe kuidagi ei kujutaks elu ilma ette. Ja muidugi - meri. Olgu su ees, piltidel, selle sees. Midagi nii ilusat, rahustavat ja müstilist kui meri pole ma veel kohanud. Loodetavasti ei kohta ka, sest meri on täitsa OK.



Õnneks on eesootav arvestustenädal meeldiva koostisega ja kohe otsa ka vaheaeg, mida saab kenasti raamatukogus veeta, sest me ju peame iga päev tulevikule mõtlema (ambitsioonikus on tappev). TÜRis aja veetmine tekitab tegelikult päris muheda tunde ja miks ka mitte. Varsti peaks saama vaadata ka minu mõisapilte (praktiline töö), aga arvestades viimase ja selle postituse ajalist vahet, siis ma parem ei luba ei endale ega teistele midagi. Üldse lubadused on natuke tüütud, aga kuidas muidu elu elataks?


Friday, August 15, 2014

kassid ja õnneotsingud



vahva teos. vähemalt 2/3 sellest. ehk on asi kassides ja minu ammendamatus soovis ka endale üks hankida (vanemaaaaad.....!!). me elame siiski tsiviliseeritus paigas ja kes jõuaks seda kassipissi haisu ära kannatada. küll ma kunagi oma kõrgete lagedega vanalinnakorterisse kolides hangin ühe. või mitu 8-)

tegelikkuses pole "mandala" vaid teos kassidest. pigem on kassid kui inimloomuse naeruvääristajad. see igavene õnneotsing, tung leida rahulolu nii enda kui ümbritsevaga kestab päevast päeva. juhul, kui õnn naeratab ja tunned, et ohoh - see ongi vist see, mida ma tahan, leidub ikka paar välist faktorit, mis selle arvamuse üsna peagi ümber lükkavad. teoses on kenasti välja toodud rahulolu otsiva kirjaniku tee üpris veidrasse staadiumisse, mida mina küll ei nimetaks nüüd nirvaana saavutamiseks. ühesõnaga - mida rohkem otsid, seda vähem leiad. 

vähemalt on teoses kasse. ja kui pärast lugemist avasin vanad fotoalbumid ja avastasin, et meil on tegelikult kassipilte rohkem kui autopilte, siis nägin, et olukord polegi ehk nii lootusetu. suule tekkis mõnus muie ja ridamisi argumente, miks me peaks endale toakassi võtma.

järgmiste nurumisteni!